Seiklusreis Tansaanias 2021/2022 – Safari, Kilimanjaro ja Sansibar

Osaleja Nataliya kokkuvõte:

Möödunud jõulud ja aastavahetus olid üks ebatavalisemaid minu elus. Nimelt alustasime jõululaupäeval matkajuht Andrus Ausi juhendamisel viiekesi, koos teiste HikingEstonia klubiliikmetega, oma teekonda Aafrika kõige kõrgemale mäele, Kilimanjarole – 5895 m. Aga enne kui keskenduda mäetõusule, räägin natukene pikemalt meie seiklustest Aafrikas. Kui me jõudsime Aafrikasse, siis esimesed päevad veetsime safaril. Eelkõige olime Manyara järve juures ning järgmisel päeval Ngorongoro rahvuspargis. Ngorongoro on tuntud üle maailma ning on lisatud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kui me sinna jõudsime, saime kohe aru, miks safarit selles pargis loetakse üheks maailma parimaks – meie ümber oli lihtsalt vapustav maastik ning tuhandeid ja tuhandeid loomi. Enne sinna minekut oli mul ootus, et ehk me mingeid loomi näeme, aga meie ümber olid sajad sebrad, antiloobid, buffalod, kümned lõvid, jõehobud… Ma tegin ühe päevaga 400 pilti 🙂

Ööbisime ühe öö sealsamas rahvuspargis telkides. See loodus ümberringi, taevas täis tähti ning buffalod, kes rahulikult sõid muru meie telkide juures, lõid ikka hoopis teise telkides ööbimise kogemuse. Ja kui me olime natukene kohaliku kliimaga juba harjunud, algas meie Kilimanjaro vallutamise teekond! Meid ootasid ees 5 päeva ilma internetita, lihtsalt kõndides mäkke ja ööbides majakestes. Ma arvan, et kõige huvitavam oli see, kuidas meie optimism, motivatsioon ja enesekindlus olid muutumises nende päevade jooksul. Paaril esimesel päeval oli tuju väga hea ning tundus, et mäkke tõus on väga lihtne ja kindlasti teeme kerge vaevaga ära. Kui järgmistel päevadel kohtasime mitmeid inimesi, kes üritasid mäge vallutada, aga neil ebaõnnestus see, hakkas mõnel meist hirm tekkima, et mis saab. Siin aitas meid väga grupi tunnetus, et me oleme kõik koos, meil on kõigil ühine eesmärk, samuti oli meie kohalik giid Remid super rahulik, toetav ja julgustav. Mäe vallutamise päeval algas meil teekond keskööl, kui hakkasime liikuma pealampidega mäe tipu suunas. Kui te olete Kilimanjarot näinud piltidel, siis teate, et mäe kuju on üsna lame alguses ning järsu tõusunurgaga üleval. Seega, see viimane päev ei olnud sarnane ühegi eelmisega. Ma ei oska sõnadega kirjeldada, kui raske see oli. Umbes kuus tundi pärast pidevat järsku tõusu, jõudsime lõpuks esimese tipu juurde, mida nimetatakse Stella point. Inga arvas, et see ongi Kilimanjaro tipp ja hakkas õnnest hüppama 🙂  Väike pettumus oli tema jaoks, et meil on paar tundi veel kõndida päris tipuni. Ja kahjuks üks grupi liige ei suutnud minna kõige kõrgema tipuni – mäehaigus sai temast võitu, aga eks ta vallutab selle järgmisel aastal 🙂

Kui me siis neljakesi jõudsime märgini, et oleme Aafrika kõige kõrgema mäe tipus, oli tunne lihtsalt suurepärane. Me tegime seal oma pildid ära ja hakkasime alla tulema. Meie kogemuse juures on oluline mainida, et meil oli lihtsalt suurepärane kohalik meeskond, kus iga liige andis endast parima – kokk, kokaabi, giidid, porterid. Peale mäematka lendasime kõik koos Sansibarile, kus paar päeva sai niisama rannas lebotada – eks rannapuhkus oli pärast meie seiklusi vajalik 🙂 Käisime avastamas kohalikku elu-olu, Andrus ja Nikita mängisid isegi kohalike poistega rannajalgpalli. Kokkuvõttes võin öelda, et Tansaania on suurepärane riik kuhu reisida, kus saab näha kõike korraga – külastada masaide külasid, näha nende kultuuri, näha suurepärast loodust ja tuhandeid loomi, nautida valgeid liivarandu ja panna ennast ka proovile suure mäe vallutamises.

Hakuna Matata, Jambo-Mambo, Pole-Pole, Aafrikas on tore! 🙂