Ma ei tea, kui palju te mind läbi blogi päriselt päriselt tunnete, aga ilmselt olete te aru saanud, et väga suur spordiinimene ma ei ole. Täna näiteks saab täpselt pool aastat sellest kui ma lubasin homsest hommikuti jooksma hakata. Küll aga meeldib mulle kõndida ja jalutada, matkamiseks ma oma liikumist ei nimetaks, aga samas… kui ma olen nüüd avastanud HIKINGestonia grupi ja käin nendega nädalavahetuseti koos matkadel, siis suure tõenäosusega olen ma oma kõndimise ikka järgmisele tasemele viinud ja saan neid jalutuskäike nimetada matkamiseks.
Tänasel EV101 matkal osalemises ma väga kindel ei olnud. 19 kilomeetrit ümber Ülemiste järve tundus natuke liiga palju, kuid natuke ikka kibelesin. Mõtlesin, et kui on suurem grupp, siis on ka võimalus endale sobivam tempo valida, sest ei ole mõeldav, et 60+ inimest kõik jooksuga minema panevad. Mul on hea meel, et ma otsustasin end ikkagi proovile panna, tegelikult oli 19 kilomeetrit suhteliselt lihtne ning kui meeleolukas, pidupäevale paslikult, tänane matk oli. Ja vaadake kui palju meid oli! Sinimustvalges ka, nagu tänane dresscode ette nägi. Mina olin korraks ka sinimustvalge, parklas – auto oli sobivalt sinine ja mina mustas ja valges.
[ux_gallery ids=”1003,1002,1001,1000″ col_spacing=”xsmall” image_height=”100%”]
Metsas kõndimine oli kohati muidugi üsna ekstreemne, mitte jää pärast (kuigi ka seda, sest proua unustas ju oma naelikud koju), aga sulavee pärast. Kui ühes kohas oli vaja üle kraavi hüpata, siis ega ma kindel ei olnud kas ära hüppan. Hüppasin. Aga stiilinäiteid kraaviületamisest oli igasuguseid. Kõige tublim oli siiski matkade veterankoer Musti, kes kraavi lõpuks veest läbi sumbates ületas. Jumal tänatud, sest me olime juba talle inimsilda tegemas:)
[ux_gallery ids=”1009,1008,1007,999,998,997,996″ col_spacing=”xsmall” image_height=”100%”]
Matka tempo eesotsas üsna korralik, jää ja lumi tegid liikumise raskemaks, aga kindlasti ei saa öelda, et matk ületamatult raske oli, sest iga kord kui näiteks mina tundisin kerget väsimust oli pausi aeg. Esimene tee ja klassikalise Komeedi kommi peatus oli 4,5 kilomeetri pealt, kiluvõileiva ja hümni aeg kümne kilomeetri pealt. Noh ja mis see viimased seitse kilomeetrit siis enam oli.
Saate aru, ma olen peaaegu 40-aastane ja igasugusest ühislaulmisest siiani ära vingerdanud, aga seekord ei mänginud välja. Nii ma siis seal Ülemiste taga metsas koos 65 teise matkalisega “mu isamaa, mu õnn ja rõõm” kõõritasin. Mina (mitte nii) kõvasti ja valesti, aga ikka uhkusega rinnas.
[ux_gallery ids=”1006,1005,1004″ col_spacing=”xsmall” columns=”3″ image_height=”100%”]
Villid sain ka, päris korralikud. Ma panin valed sokid jalga ja nii need villid sinna jalgadele tulidki. Ise olin loll, teadsin juba kodus, et valesti läks, aga enam ei viitsinud õigeid sokke otsima hakata ja nii tuli oma lollust kannatada umbes pool maad. Viimased kolm kilomeetrit kui me jälle kergliiklusteele jõudsime kõndisin ma sellise tempoga nagu jaksasin. Mitte selle pärast, et kodus oli vahuvein ootamas või et mul oleks liiga palju jaksu olnud, aga ma teadsin, et kui seisma jään, siis läheb villidega kõndimine veel hullemaks. Seega soe soovitus kõikidele – kui lähete matkama, siis vaadake, et ei pane jalga midagi sellist, mis hõõruma võiks hakata.
Järgmisel nädalavahetusel on ees ootamas väike kuuekilomeetrine matk, mida ma julgeks isegi nüüd nimetada juba aktiivseks jalutuskäiguks, ja Käsmu matk. Soovitan Hikingestonia lehele laik panna ja ka kaasa matkata. Garanteeritult lõbus on, matkasid on iga pikkusega ja kartma ei pea, et hakkama ei saa. Siiani pole kedagi veel rajale ära kaotatud ja maha jäetud.
Matkamisteni!
