42 järve matk Kurtna järvestikus

31.10-01.11.2020 Kurtna järvede matka eelhäälestus algas juba reede õhtul, kui keset ööd arkamisega mitte leppivad seitse matkajat ja matkajuht Andrus koos Botsuga kogunesid Alutaguse Puhke- ja Spordikeskusesse. Pisike jutustamine ja kämpingutessse tuttu.

Laupäeva hommikul oli kohalolijate äratus varane: enne kuute püstitasid Ranno, Ülle ja Kairi võidukalt HikingEstonia lipu ning juba kell kuus kogunesid unisevõitu tegelased selleks, et üle vaadata ja läbi katsuda esimene järv 42st. Veel hommikupime Pannjärv oli kena vaadata ning stammujujad veendusid selles, et ka nii vara hommikul on vesi jätkuvalt märg. Samamoodi oli värskendav seda pealt vaadata.

Kell seitse serveeriti hommikusöök, mida perenaine Veronika vist murelikult valmistanud umbes kahekümnele. Kõik vahepeal saabunud matkalised saadeti igatahes kohe teistele appi keha kinnitama.

Kellakeeramine mõjus päevale sedasi, et pimedaks läheb varakult, seega polnud pikalt passimist ja kell kaheksa anti start laupäevasele matkale. Meil oli päeva plaan ja järvede külastamise muster kenasti olemas ning asusime peale Andruse sissejuhatust ning kõigi matkajate valgusmärgistamist teele. Nelikümmend kaks järve, hoidke alt, me leiame teid üles.

Pilvine, ent soe ilm soosis matkamist ja Kurtna maastikukaitseala loodus on vaatamist ning nautimist väärt. Esmalt liikusime kaardil üles ehk põhjasuunas. Ester nõustus kõik meie külastatud järved märkmikku kirja panema ja nii ongi hea neid järjekorras meenutada.

Rääkjärv (4,9 ha), mille liivaranna veeres oli ka lõkkekoht.

Kastjärv (2,1 ha) oli kõige põhjapoolsem järv, oli metsa sees ja natuke soine, meie pooll kaldal raiesmik, vastaskaldal kena kaasik. Edasi hakkasime liikuma lõunapoolsemate järvede suunas.

Liivjärve juures (4,5 ha), mille vastaskaldal paistis kenake rabarinnatis, tegime lõkkekohal esimese pisikese puhkepausi. Järve ümber laiub kaitsealune Kurtna nõmm.

Edasi jõudsime Kulpjärve (0,6 ha) juurde, mis oli pisike võsa keskele pesa teinud rabajärveke. Leidsime esimesed jõhvikad ja tõdesime, et koht on suure tähega Ilus.

Peale kulpi tulid lusikad :). Kuigi kaardil vaid ühe nimega, oli tegemist supi- ja teelusikaga. Lusikajärv(ed) (0,3 ha) olid rabaste kallastega, vee ääres sirgusid hundinuiad, vees vesiroosid, metsa vahel lehvis sookailude hõng.

Järgmisena leidsime üles ka kinni kasvanud Vasavere Mustjärve.

Teel Konnajärve (2,1 ha) juurde leidsime tõelisest karulaanest punase õllekasti, millega Ranno end vapralt kokku aheldas. Kuidas sellised asjad inimesest hüljatud metsa vahele saavad? Nende koht ei ole seal.

Mätasjärve (0,5 ha) lähedal sattusime kaskede tutipeole: kollased lehelehvid olid alles vaid puulatvades. Järv kaugelt silma ei paista, põhi on hästi tume.

Kihljärve kohta oli küll olemas pindala (1,9 ha), aga praegu seda enam ei ole, alles on vaid ülidekoratiivne must järvepõhi koos erkroheliste ja sametpehmete samblamätastega. 2006. aastal Liivjärve ääres puhkenud metsatulekahju, mis levis kiirelt ka Oru turbaväljadele, on järvede veetase langenud kuni seitse meetrit: järvede vett vajati kustutustöödeks mitu nädalat järjest.

Nootjärveni (5,1 ha) jõudmiseks tuli läbi pugeda tõsisemast padrikust, järv varjab ennast metsa sees, mis meenutab tõsist karude kodukohta.

Nüüd jõudis kord pisikese Allikjärveni (0,1 ha), midda kaunistas kobraste ehitustöö.

Virtsiku järveni (2,1 ha) püüdsime jõuda heaga ja veel paremaga ja lausa jõuga, aga oma kaldale ta meid ei lasknud, vaid lubas vaadata ainult kaugemalt. Tõeline oksaralli jalge all ja õhus, klassikaline märg lodumets ümberrringi.

Aknajärv (8,8 ha) tõi taas kuuldele need hüüatused: „Issand, kui ilus!”. Järve maalilisust rõhutas veelgi sellel kiikunud kalapaat.

Jaala järv (19,5 ha) oli suur ja ilus järv. Ilu olulisust igas olukorras rõhutas järveäärse puu küljes olev ümar raamitud peegel. Kas keegi jättis sellest pildi tegemata?

Teate, nüüd oli meil juba kott metsast leitud prügi täis, mitmel matkajal rämps lihtsalt näpu vahel ja kõigele lisaks vannitäis rasket kraami. Valik leitud esemetest: laste kollane plastikvann, ämbritäis kivistunud tsementi, mitu auto porimatti, hunnikus kilet ja plastikut, pikk sinine ohelik, jne. Me ei jaksanud kaasa tirida klaasplaadiga kohvilauda. Inimesed, mis teil arus on?! Kogu llõunaks kogunenud kraami toimetasime Martiska järve (2,1 ha) ääres olevale RMK lõkkekohale, kus prügikastide puudumisel peitsime kopsaka prügisaagi tühjalt seisvasse kuuri.

Martiskal tegime pikema lõunapausi, mille jooksul soojendasime kaasavõetud suppi, nautisime suupisteid, järjekindlad talisuplejad testisid ka järve vett. Kõhud täis ja tuju hea, liikusime edasi.

Kohe Martiska külje all oli tema naaber Kuradijärv (1,1 ha), mõlemad olid oosidel kasvava valgusrikka männimetsa vahel.

Must-Jaala järvele (1,1 ha) raginal lähenedes kogesime metsa naabrivalvet, võõraste veidrike saabumist saatsid hoiatavad kraaksatused. Järve mustjas vesi oli kaetud roheliste vetikatriipudega.

Kirjakjärv (13,2 ha) oli jälle selline suuremat sorti veekogu.

Nüüd pidime leidma tee Valgejärveni (8,3 ha), mille käigus sattusime taas suure Jaala järve juurde. Kui lõpuks pikema rassimise peale kohale jõudsime, leidsime väga ilusa, savikate kallastega veesilma.

Peen-Kirjakjärve (8,2 ha) juurde jõudsime uuesti Jaalast möödudes, sellele järgnes Saarejärv (6,3 ha), milles oli tõesti olemas saareke.

Hakkas hämarduma ja otsisime igaks juhuks välja pealambid ning lülitasime sisse hommikul saadud märgutuled. Meenutasime juba jaaniussikeste rivi pimedakstõmbuva metsa vahel. Veel ei saanud alla anda, kuna pisike Sisalikujärv (0,3 ha) oli lähedal. Tungisime otse läbi pimeneva võpsiku järve juurde ja seejärel tuli hakata mõtlema kojuminekule.

Mis seal pimedas ikka vahtida, kodutee kulges kiires tempos mööda võrdlemisi siledat teed, vahepeal tegime veel ühe kosutava tee- ja snäkipausi. Nii mõnigi jalg oli kenakesti ümar, esimese päeva kilomeetrisaak oli koos hommikuse suplusjärvega 36 km, järvi skoorisime 24-25 (kuidas neid lusikaid nüüd täpselt lugeda). Kindlasti on meeldejääv kõige valusama vajaduse peale Janari paari minutiga „materialiseeritud” sild metsasihil, mis säästis väärtuslikku valget aega ning kergendas märkimisväärselt jalavaeva. Jätsime hüvasti meie esimese päeva kohaliku matkaja Marikaga, tervitasime teiseks päevaks saabunuid.

„Koju” jõudnutena kasisime end kombekalt puhtaks ja lasime end hellitada keskuse perenaise hõrgutaval õhtusöögil. Saun oli kuum ja juttu jätkus kauemaks.

Pühapäev tervitas meid kell seitse 1,2 kraadi soojaga. Kohe oli kavas teha järgmine hommikune „läheme ujuma”. Eelmise hommiku mälestusest tulin pidžaamapükste ja crocsidega, aga päeva esimene veekogu Ratasjärv (0,4 ha) ennast nii kergelt kätte ei andnud: tuli teostada varahommikune, roni-, pugemis- ja lirtsrännak soo rõpes asuva järveni. Kes käis ujumas, kes lihtsalt käis, aga tuleus oli mõlemat pidi ergutav.

Kosutava hommikusöögi järel alustasime kell üheksa teise päeva järvejahiga. Et ilu ja rõõm oleks hinges, siis tervitasime sünnipäevalaps Üllet reipa „Kes aias?” ringmänguga. Edasi liikusime Vasavere veehoidla (41,5 ha)  territooriumi värava taha, kus tervitas meid seal toimetava liivakarjääri objektijuht Vladimir. Veehoidla koos oma veehaardega annab naaberlinnadele joogivee, seetõttu on ka sinna ligipääs äärmiselt piiratud). Kuna temagi ei olnud veehoidla naabruses olevate järvede juures ise käinud, siis lisaks lahkele jutule tuli ta neid koos meiega avastama. Tema sõnul ei lähe kohalikud sinna, kuna ala on täielik soo ja seega ohtlik.

Meid see ei heidutanud ja suundusime Piirakajärve (1,2 ha) poole. Tee läbis tõelisel pokumaal asuva  kohati lirtsuva raiesmiku, kus iga sammu juures tuli pingsalt maad puurida, aga tulemuseks jõudsime pikliku lihapiruka kujulise järveni. Edasi vaatasime koos Vladiga üle ka naabruses asuva kauni lauka, milleni jõudmiseks keksisime lirtsuvas pokusoos keskendunult mättalt mättale. Auhinnaks saime nautida kaunist soomaastikku, mõned jõhvikad ja kosutavalt puhast rabavett. Kui Vladimir kuulis, et kavatseme oma retkelt kell 16 tagasi olla, siis pidas ta meid hulludeks ja palus murelikult endale teada anda, kui tagasi tuleme.

Päeva järgmiseks järveks või järvedeks olid omavahel veel pisut ühendatud, ent teineteisest eralduvad Suurjärv ja Peenjärv (kokku 33,9 ha), mis pakkusid rohkelt silmailu. Järvest peavad lugu ka kalamehed, leidsime kaldalt äsja püütud haugi pea.

Edasi siirdusime Väike-Laugasjärve (0,2 ha) äärde Niinsaare rabas. Järve ümber oli kena õõtsik koos rabapuhmaste ja -meeleoluga. Uudistasime koos veel avamata EMK metsamaja.

Nüüd tulid järjest Väike-Niinsaare (0,6 ha) ja Niinsaare (6,5 ha) järved, mööda RMK matkarada kõndida oli mõnus, päike tuli välja ja ümberringi oli kuldne sügis. Kurtna Mustjärv (5,5 ha) tervitas meid fantastiliselt musta veepeegli ja kõrgete turbaste kallastega.

Nõmme järve (12,6 ha) juures sillal võtsime päikeselise grupipildi jaoks poosid sisse ning läksime otsima Linajärvi.

Väike Linajärv (0,5 ha) ja Suur Linajärv (0,9 ha) olid end kõrvuti peitnud väga järskude kõrgete kallaste vahele, seega nautisime vaadet ülevalt puude vahelt.

Järgmine, Konsu järv (139,2 ha) oli lisaks suuruse rekordi hoidmisele ka meie teekonna kõige lõunapoolsem punkt. Konsu järvest ja teistet lõunapoolsetest järvestiku järvedest pumbatakse tööstuslikuks otstarbeks vett.  Siin tegime ka oma selle päeva lõunapausi, mida ilmestasid piduliku sünnipäeva ja pühapäeva puhul pannkoogid moosiga, Ülle küpsetatud muffinid, mandariinid-viinamarjad ja muu hea-parem. Kohaliku ralliässa kiiruskatsete saatel läksime taas teele.

Nüüd lähenesime juba ka nime poolest kalavetele, järgmiseks külastasime Ahvenjärve (0,7 ha), uudistasime kaunist Räätsma järve (16,4 ha), milles väga selges vees kasvasid vesiroosid ning sild oli arhitektuurselt kaardus.

Teel Särgjärve (2,4 ha) poole päästsime taas üle kilomeetri ning lõbustasime end ükshaaval mööda libedat pikka lauda üle vee ukerdamisega. Teisel kaldal kohtusime kahe toreda matkajaga, kes meiega koos mitut järve avastama tulid.

Peegelsile Haugjärv (1,7 ha) oli oosidevahelises orus, pisike metsa sees peituv Punane järv (0,2 ha) rõõmustas meid suure õõtsikuga, mille peal oli tore järvele laineid teha.

Ahnejärv (5,0 ha) oli taas küngaste vahelises orus, keskelt kinni kasvama hakkav hoburaua moodi järv. Tänu lahektele matkajatele saime lõpuks ka Andruse pildile.

Nüüd viis tee ainult spordibaasi tagasi, saun oli sooja pandud ja kõhud ootasid sooja sööki. Avastasime veehoidla teiselt kaldalt isetegevusliku lemmikloomade rahupaiga ja paari suht viisakaid kummikuid. Hmm … Kui staap enne kella nelja paistma hakkas, oli peaaegu koju jõudmise tunne sees. Olime läbinud 62,4 km, näinud 42 järve (või rohkem, sõltub lugemise metoodikast), läinud läbi nii paksust kui vedelast, võpsikust ja soost, lodust ja raiesmikust. Tehtud!

Peale dušši-sauna ootas meid rikkalik mitmekäiguline lõuna ja sünnipäevakringel, millega tähistasime nii Ülle tänast kui Estri ja Andruse homset tähtpäeva. Pealik pidas kõne, jagas diplomeid ja leidsime, et sellise matka jaoks oli valitud ideaalne aeg: parmud-sääsed-muud mutukad olid tudule läinud, langenud lehed lasid võpsikutes pisut kaugemale näha ja polnud palav ega liiga külm.

We hike and like! Mõlemat ja sajaga.

Facebook
Twitter
LinkedIn

Submit To Receive Free Files!