Matkaja Britta elamused:
Võsule jõudes oli mul väike närv sees, kuna tegu oli mu elu esimese nii pika matkaga. Samas ei osanud ma kohe esimese hooga midagi oodata. Otsustasin, et pean kõigeks valmis olema ja üritasin ennast vaimselt valmis panna. Inimestega vesteldes tuli välja, et paljudele on see matk esimene taoline ja see tekitas minus mingis mõttes hea tunde ja ootusärevuse: tahtsin juba minema hakata ja näha, mis saama hakkab.
Matka alguses kulgesime mööda mulle tuttavaid radasid ja sain taasavastada Käsmut, Võsut ja sealseid matkaradasid. Mida aeg edasi, seda kaugemale kulgesime tsivilisatsioonist, teedest ja muust – jäime ainult meie ja loodus. Minu jaoks oli see mingis mõttes nauding, või isegi kaif. Taaskord mõistsin, kui hea on tegelikult looduses n-ö pead ja vaimu puhata. Isegi kui vahepeal on raske.
Päeva lõpetasime Käsmu järve ääres. Jalad olid küll villis ja väsinud, kuna ma polnud ammu sellist distantsi (20 km päevas) kõndinud, veel vähem maastikul. Õhtu kulges meeldivalt ja rahulikult.
Järgmisel hommikul saime küll üllatuse osaliseks, aga õnneks saime hakkama. Õppisin kasutama lisaks piiritusega priimusele ka gaasipriimust – tulevikuks hea oskus.
Teele läksin juba aga natukese rohkema valmisolekuga. Iseenesest meeldis mulle, et teisel päeval saime natuke aega ka kahekesi omas tempos kulgeda. Teisel päeval panin metsa vahel tähele ka selliseid asju, millele ma muidu niiväga tähelepanu ei pööra. Näiteks kuulsin selliste lindude laulu, mida ma polnud varem kuulnud ja sai mõelda, et millised linnud seal metsas pesitseda võiks. Õhtu lõpetasime armsas Lami talus. Jalad olid päevase kõndimise peale paiste läinud, kuid tegin oma elus uue rekordi: 25 km ühe päevaga. Puhkus ja Andruse soovitus jalad külma vette panna aitasid probleemi minu jaoks lahendada.
Viimasel päeval olin juba üsna valmis teele asuma. Tegime tiiru Pärispea poolsaare tipus – Purekkari neemel, avastasime vanu sõjaväeobjekte ja muud huvitavat. „Lõpuspurt“ Lami talust Loksale kulges üsna rahulikult ning tegime veel enne Loksat põike ilusasse randa. Rannaskäik oli hea vaheldus maanteel kõndimisele.
Loksale jõudes tundsin, et olen hakkama saanud millegi suure ja sürreaalsega. Vahepeal tekkis küll emotsiooni pealt mõte katkestada, kuid samas tahtsin matka lõpuni teha. Lõpuks oli see võimas tunne, et tegin sellise asja ära – kolme päevaga 70 km jala mööda rannikut.
Minu poolt matkaseltskonnale ainult au ja kiitus! Ära tegime!
