La Gomera matk Aprill 2021

Minu La Gomera – Mi La Gomera

See ei saanud olla keerulisem: keset kirgedest köetud pandeemiaaega seadsid matkajad end teekonnale Aafrika külje all ookeanilainetes kümblevale La Gomera saarele. Aga peale seda, kui mitu päeva varem olid koonukesed pulkadega torgitud, paberid taskus, kogu riikidevaheline liikumisinfo mitmeid kordi üle vaadatud, saime kokku Lennu Jaamas ning asusime eduka rühmatöö tulemusena hangitud QR-koodidega Tenerife Suri suunduva lennuki pardale: Meri, Ülle, Aive, Helme, Kairi, Nikita ja Joonas.

Saate aru, suvi! Otse lõikavalt külma kevade käest leebelt sooja suvetuule ja grupijuht Andruse hoolde. Pisut bussisõitu ning Los Cristianose sadamalinn võttis meid vastu laisa puhkusemeeleoluga. Kohtusime kohalike eestlastega (ja kus neid ka poleks!) ning lohistasime end nende soovitusel, ise seljakottide all lookas, rannarestorani sööma. Paella oli väärikas ja esimene ujumine käeulatuses. Lill! Neid oli tõega kõikjal ja kõiksuguseid, igas peenras ja vähegi mulda mahutavas sopikeses. Palmidest rääkimata.

Edasi tuli läbida hispaaniakeelsete tervisedeklarite kadalip ja La Gomera laevale minna. Oh seda hämmingut, kui jõudsime samakaile ja laev mõni minut enne väljumisaega nina ees rambid üles tõstis. Päriselt? Hispaania kultuuriruumis!? Matkajad ei kohku, piletid vahetati järgmisele laevale ning teisel katsel saime naabersaare poole liikuma. Vedas, et märkasime pagasi enne selle El Hierro saarele saatmist hoidlast välja võtta. 🙂 Veel pisut kannatust, tugevat tuult ja lainetes möllavaid delfiine ning lõpuks maandusime juba pimenevas San Sebastianis, uudistasime kaldapromenaadi sillutisse paigutatud pilte ja selgitusi saare ajaloo kohta, hingasime sisse sooja suveõhtut ning orienteerusime öömajja. Vapramad suundusid peale enda ära majutamist veel linna peale jalutama ja kohalikku veini degusteerima, meie kukkusime Meriga täitsa ära. Paaritunnine reisieelne ööuni ja päev otsa pingelist reisimist olid oma töö teinud. Aga me jõudsime kohale!

Hommikul oli tarvis kohe ujuma minna: liiv on saarel must ja pehme, ookeanilainetel on harjumatu jõud ja selle kõige sees möllamine väga virgutav. Oma osa lisas kindlasti ka äsja avatud kohvikus rüübatud suurepärane hommikukohv. Ülle, meie väsimatu toitja, oli juba ette valmistamas rikkalikku hommikusööki ja nõnda istusimegi koos meie esimesse ühisesse hommikulauda.
Mis seal ikka pikalt passida: pakkisime end kokku, täiendasime toiduvarusid, otsisime üles rendiautod ning kaks ekipaaži asus läbi saare teele järgmisse baaslaagrisse.

Ma ei tea, kuidas autojuhid hakkama said, sest tee peal oli pidevalt silmadega looduse ilu enda sisse ahmimist ja ahhetamist, aga teed on seal mägisele maastikule omaselt käänulised ja suurte tõusude-laskumistega. Müts maha meie meeskonna juhi Joonase ees, kes ohjas seda rallit nagu vana rahu ise.

Mõnede peatustega vaatamisväärsuste ja looduskaunite kohtade juures jõudsime oma järgmisse elamispaika. Valle Gran Rey kohal kõrguvas külas oli kaks ööd meie päralt terve mäenõlvale istutatud maja. Maja ees tõhusa põõsa suurune jõulutäht, sidrunipuu ja hulk õitsvaid lilli, maja taga valmivate viljadega papaia. Kuigi esimese eine sõime köögi kõrval toas, siis liigutasime õige varsti söögitoa terrassile, millelt avanes silmi paitav vaade õitsvale orule koos oma majakeste, teekurvide ja terrassipõllundusega. Ise kolisin kohe mati ja magamiskotiga maja katusele, et kuupaistesele ja ometi tähisele taevale kõige lähemal viibida.

Valle Gran Rey randadest lustisime läbi kõik kolm erinevat ja veel praegugi tahaks seal pikalt lainetes möllata. Aga me ju matkasime ka, ausõna! Täitsa uskumatul kombel saime peatselt sääred ja käimad mudaseks, kui tõusime mäeküljes peituvat rada pidi üles varjatud koseni. Sellel teekonnal sai küll võsast läbi poetud, üle kivide ja okste keksitud, mutta maandutud ja lausa köie abil end ülespoole veetud. Aga see ilu ja loodus olid seda väärt! Joogipudelid võtsime täis ning kõiki motiveeris lõpuks lahkuma ujumise väljavaade. Küla, milles seiklesime ja selle elu uurisime, lausa uppus õitesse, meie silmale olid majad eksootilised ja pilkupüüdvad. Kohalikud meistrimehed lasid isegi parasjagu pooleli olevasse majakesse piiluda.

Värskendavate lainete järel lootsime linnakeses kogeda kohaliku hipielu melu, aga kohtasime hoopis … eestlasi, muidugi. Peale vestlust leidsime endale järgmiseks matkapäevaks kaks rõõmsameelset lisakaaslast Maria ja Marje. Kohalik köök sisaldas märkimisväärses koguses erinevaid mereande, mille suupäraselt valmistatud esindajaid rõõmuga nautisime. Õnnestus näha nii tulešõud kui kuulata hubast muusikat. Peale mõningast logistilist seiklust said ka viimased matkajad koju ja unele.

Bosque de ensueño – Unistuste mets

Järgmisel hommikul ei hoolinud ninakas musträstas pikale veninud õhtust ja vilistas mu maja katusel varakult ärkvele. Laisa hommikusöögi järel pakkisime ennast matkaks kokku, et Arure külast minna metsamatkale. Arures on eestlaste maja – meie armastatud kunstniku Ave Nahkuri elamine, millega tutvumine oli elamus omaette: värvid ja rõõmsameelsed maalingud kõikjal, kaunis aed ja lemlede alla mattunud tiigike selle sees. Saime kokku meie tänaste reisikaaslastega ja sammusime edasi Garajonay rahvuspargi piiride poole. Saare keskel on otse pilvekihi sees loorberilehised metsad, mille lumm rabas juba sealt esmakordselt läbi sõites. Olin valmis sellesse unenäolisse paika pikemalt maha jääma ja päriselt sinna sisse ära kaduma. Jändrikud sammaldunud puud sosistasid omavahel, päikesekiired voogasid läbi pilvedest paksu rohelise õhu, teeveeri palistasid kurerehade ja puitunud tüvest välja kasvavate piimohakate puhmad. Seal oli mingi saladus! Võtsime seda muinasjutulist paika kõndides avastada. Ja tükike südant jäi minust sinna maha.

Selle päeva lõunasöögi ajal said selgeks ka kohaliku kohvimaiuse – barraquito – võlud! Järgnevatel päevadel pidi seda ikka siin-seal proovima, aga esimesest korrast paremat ei kohanudki. Lilleline ja müstiline, rõõmus ja päikeseline päev! Kuidas jäädvustada hingematvat ilu, kui pildile jääb lame roheline maastikupilt? Aive õpetus: vaata hoolega, pane silmad kinni ja vaata niimoodi uuesti koos kogu tundega. Töötab!

La Fortaleza

Mis matkamine see ilma väliööbimiseta ikka on? Seega tuli kätte aeg teha teoks plaan ronida Chipude küla naabruses oleva La Fortaleza mäe otsa ja veeta seal öö lageda taeva all. All orgudes oli ilm suvine, rannikul tuult leidus, aga midagi see tuul ära ei viinud peale muremõtete ja väsimuse. Nüüd otsisime üles oma uue staabi, sättisime valmis magamiskotid-matid, ööbimisriietuse, söögi ning võtsime õhtupoole mäkke viiva raja jalge alla.

La Fortaleza mägi on täitsa ebahariliku kujuga, tõustes suhteliselt avarate mäeküngaste keskel mitusada meetrit järsuseinalise platoona taevasse. Tuleb tunnistada, et sõna „lamemaalane“ omandas kohe teise tähenduse: seisin mäe all ja mõistatasin, kuidas on võimalik sinna üles saada. Matkajuht Andrus aga paistis jagavat veendumust, et kõik saavad hakkama ning ega siis muud üle jäänud, kui kaasa minna. Jaa, see tuul, mis meid tervitas, pani isegi treenitud Nikita ühe eriti kitsa koha peal kõikuma, mõnes kohas ei tahtnud üldse paremale ega vasakule vaadata, vaid ainult ette ja üles, aga see tunne, kui meie ees avanes madala põõsastikuga kaetud mäe katus, oli ikka vägev! Igas suunas miljonivaade, paistsid nii naabersaared kui kõik ümberkaudsed orud-mäed, õhtul kükitasime mäe serval ja vaatasime, kuidas päike värviderohkelt Tenerife taha tudule vajus.

Meelde jääb kindlasti telefoni teel sünnipäevalaulu laulmine Eestis viibivale Piretile. Lisaks olid armsad matkakaaslased mäkke kaasa võtnud nii tordi kui küünlad, et minu sünnipäeva kombekohaselt tähistada. Kas ma ikka kirjutasin, et tuul pidi riided seljast ära viima? Sestap ei saanud teha lõket ja küünalde süütamise asemel võtsin ette nende pikali puhumise.

Ööseks otsisime endale sobivad tuulevaiksemad pesad ning peale õhtusööki ja soovikontserti (elagu EU ja hea andmeside!) pugesime kottidesse. Minu jättis Une-Mati sellel ööl küll unarusse, sest taevas pea kohal tundus lähemal kui muidu, tähed helkisid ümberringi ning pideval sööstis üle taeva langevaid tähti. See imetlus, tänulikkus ja kõiksusega ühtesulamise tunne voolas lihtsalt üle ääre.

Hommikune päikesetõus juhatas sisse järgmise päeva ning alla ronida ei olnud sugugi lihtsam kui üles. Soojendasime end päeva ja päikese käes ning tagasijõudmine meie majakesse oli nagu koju jõudmine: kõik said puhtaks, Ülle juhatusel valmistasime endale rikkaliku hommikusöögi ning asusime teele saare põhjaosas olevasse Hermiguasse, millest sai meie baaslaager järgmiseks kolmeks ööks.

Hermigua on tuntud banaanikasvatuspiirkond ja loomulikult saime seda imet ka üsna lähedalt ise uurida. Banaanitaimed nii õitsesid kui viljusid: oma suuruse täis kasvanud banaanikobaratele tõmmati „kotid pähe“ juba kasvades, hiljem lõigati nad sellisel kujul transportimiseks taime küljest maha. Vesi on saarel nõutud kaup: kastmisvesi on tihti joogiveest kallim ja nii kogutakse seda kõikvõimalikel viisidel. Küll on aedade ja põllulappide vahel suured veekogumistünnid, küll püütakse orgu pidi voolavat vett tammide taha, et sealt siis jaokaupa taimede janu kustutada.

Meie elamine asus Lepe külla ehitatud miljonivaatega villas, mille suure laua taga saime hommiku- ja õhtusöökidel kokku nagu üks korralik suur pere. Võtsime sealt ette nii tõsisemad matkarajad ümberkaudsetes mägedes kui korraldasime nn plätumatkasid vaatamisväärsuste ja erinevate looduspaikade juurde. Kindlasti jääb meelde käik Agulo surnuaiale, sini-must-valge maja kenas linnakeses, punased rauarikkad erodeerunud mäed, hulganisti kauneid vaateid. Fantastiline ujumiskoht, kus otse rannale ehitatud kindlustuste müüridelt sai nii redelist kui hüpates sulpsata otse ookeani. Ja Hermigua juures avastasime rannal otse lainete piirile rajatud suure kivibasseini, mille servadest suuremad lained vahuselt üle rullisid, julgemad võtsid ette ujumise ka basseini kõrval olevas looduslikus, lainete loksutada süvendis. Meil on ikka nii ägedad inimesed! Seda basseini külastasime kohe mitu korda.

Aeg saarel hakkas halastamatult lahkumise poole liikuma. Jälle tuli ette võtta reisimiseks hädavajalik testimine. Kas teile tundub, et Eestis tehtavad ninatorkimised on ebamugavad? Huh, La Gomeral tehtuga võrreldes on see ikka siidkinnastes paitamine: kohalik ork oli mitu korda jämedam kui Eestis ning siin ei aidanud isegi proovi võtva kuuma noormehe osavõtlikud pruunid silmad.

Viimase öö saarel kavatsesime taas veeta lageda taeva all. Selleks kolisime ennast sadama läheduses asuvale rannale. Enne veel tuli aga ära teha üks Väga Tähtis Asi. La Fortaleza mägi polnud sugugi kõige kõrgem olemasolevate hulgast, vaid alles teine. Muidugi tuli ära käia ka saare kõrgeima tipu – Alto de Garajonay 1487 m – otsas, kust paistis kogu saar nagu peopesal.

Kui esimese väliööbimise tarvis tuli esmalt ronida mäkke ja seejärel alla, siis nüüd vastupidi: autod jäid kõrgele mägede vahel asuvale teepervele, ise aga ukerdasime alla nii mäenõlvast kui kaljurajast. Ja siis avanes silme ees tõsine hipirand: aja jooksul oli sinna ehitatud kividest laotud ringmüüre, lausa üks majakegi. Lained lõid jõuliselt vastu kivist randa ja vedasid paraja kolinaga raskeid munakaid endaga edasi-tagasi. Seda ürgse jõu vaatemängu oli lummav kuulata ja vaadelda. Parim, mis meil olemas oli, laotus viimaseks saarel peetud õhtusöögiks. Juba hakkas nukrus hinge pugema, sest varahommikul pidi laev meid Tenerifele tagasi viima. Kiviringidest said meie „numbritoad“ ja taas oli keeruline uinuda. Peaaegu täiskuu kiirtevihud voolasid muinasjutuliselt läbi roheliste põõsaokste, tähelaternad olid süüdatud, taustamuusikaks lainete müha. Püüdsin seda endasse jäädvustada nii hästi kui oskasin.

Nina kodu poole

Varahommikul oli teele minek. Kell neli alustasime kuuvalgel tõusu autodeni, teine seltskond suundus San Sebastiani piki rannikut. Hämmastav, kuidas kuuvalguses kaotab pilt oma ruumilisuse ning teada saamaks, millise kivi peale järgmisena astuda, pidi käed appi võtma. Seda, et hommikusöögi vahele jätmine on halb mõte, sain poole mäe peal omal nahal tunda; õnneks päästis olukorra Joonase taskusse sattunud küpsis. Sadamas oli suurem pakkimine enne laevale minekut, tervitasime igat meili peale tulevat negatiivse testi teadet ja siis äkki seisimegi laevapardal, taga siledaks vajutatud rada. Oli kiusatus piki seda kaldale tagasi kõndida.

Tenerifel saime suured kotid hoiule panna, viimased ujumised ja poekülastused, lennujaam, lend … koju? … ei, hoopis Brüsselisse. Seiklust peab saama ja seekord hoolitses meelelahutuse eest Brüsseli lennufirma, kes lennu päevakese varasemaks tõstis. Õhtuhämaruses olime oma kottidega europealinna kesklinnas ning otsisime üles Sleepwell hosteli. Kuna aeg juba hiline ja kõik kohad kinni, inproviseerisime endale kohapealse õhtusöögi mõnest veel alles olevast Tactical foodpackist ja näksidest, panin Eesti lipu ülemise nari nurka püsti ning uinusin isamaalise une rüppe.

Brüsselis oli kena päikeseline kevadilm ja peale kiiret kohvikukülastust tuli meile kohalikku elu-olu ja vaatamisväärsusi tutvustama Ingrid. Südalinna pargid õitsesid ja eurokvartal laiutab kogu oma kaalukuses. Käisime ka Eesti esinduse juures lippudega valvekaamerasse lehvitamas ning meie üllatuseks tuli selle peale juttu vestma pesuehtne Eesti politseinik. Täname siiralt Meie Naist Brüsselis ja loodame, et eestlaste hääl seal džunglis kaotsi ei lähe!

Mis seal enam, lennuk Riiga ja tervisedeklaratsioon, lennuk Tallinnasse ja tervisedeklaratsioon, grupikalli öises lennujaamas ja igaüks läks koduteed otsima.
Jään seda unustamatut seiklust veel pikalt igatsema ning naeratuse ning sooja tundega meenutama.

Minu tänud, Ülle, kes sa hetkekski ei unustanud meie eest hoolitsemast ja reipalt alati kõiges kaasa lõid! Sinuga ei ole ületamatuid takistusi!
Minu tänud, Aive, kellega sai koos nii tantsitud-lauldud, samas treeninggrupis toimetatud ja alati oma rõõmsat tuju teistega jagasid!
Minu tänud, Nikita, kes sa alati treenerile kohaselt matkajaid ja ujujaid innustasid ja juhendasid, alati kõigesse kogu hingega suhtudes. Järgmise Coca-Colani!
Minu tänud, Helme, kes sa alati oma tasase ja leebe, samas pisut krutskeid täis olemisega iga seikluse läbisid ning seda rõõmu enda ümber laiali kiirgasid!
Minu tänud, Meri, kes sa oma siira ja vahetu uudishimu ning eluvaadetega hoidsid meeled erksad ning pilgu alati elusate asjade peal! Sinule saab alati toetuda!
Minu tänud, Joonas, kes sa kõigutamatu rahuga meid läbi kõrguste roolisid, loodust märkasid ja kaasa imestasid ning ikka kümnesse muusikat valisid!
Minu tänud, Andrus, kes sa elegantse sundimatusega meid seiklema kutsusid ja viisid!

¡Adiós y nos vemos de nuevo, La Gomera!
¡Muchas gracias, HikingEstonia!