Matkaja Terje Tenso lugu kahepäevasest Kurtna järvestiku matkast (3.–4. oktoober 2026):
Kurtna järvestiku matka ametlik algus oli 3. oktoobril, kuid mõne matkalise jaoks algas seiklus juba päev varem. Nimelt, kes hommikul vara ei soovinud ärgata, sai võimaluse tulla Alutaguse spordikeskusesse juba eelneva päeva õhtul. Matkajuht Andrus pakkus lahkelt ka küüti ning nii algaski paari matkalise seiklus juba reede õhtul. Sõitsime läbi udu ja jõudsime pimeduses Alutagusele. Kohale jõudes oli üsna selge, et nüüd tuleb oma kangelaslikkus mõneks tunniks kõrvale panna ja puhata. Järgmisel päeval oli ju ees ootamas päris korralik matk. Jõuvarud tuli kokku koguda.
Laupäeva hommik tervitas meid sügisese udulooriga. Matkajuht Andrus oli juba varakult tegutsenud ning valmis pannud rikkaliku hommikusöögi. Kohvitassid täitusid Aafrika kohviga ja tasapisi hakkas matkameeleolu sisse tulema. Termosed said vett täis, lõunasöögipakid valmis ning kotid matkaks sobivalt ära organiseeritud. Kell 8.30 hakkasid saabuma teised matkalised. Peagi oli seltskond koos, matkajuht tegi kiire ülevaate ees ootavast päevast, jagasime lõunasöögipakid ja termosed kottidesse ning oligi aeg teele asuda.
Missioon oli lihtne: üles leida võimalikult palju järvi. Ja oh seda rõõmu – esimene järv oli juba kõigest 400 meetri kaugusel või isegi vähem! Hommik oli udune ja sügisene. Selline mõnus udune sügishommik, kus mets tundub natuke müstilisem kui tavaliselt. Loomulikult tuli teha ka esimesed fotoklõpsud – sest kui pilte pole, kas me siis üldse käisime?
Esimese päeva eesmärgiks oli läbi käia Kurtna järvestiku põhjapoolsed järved. Nii seadsimegi oma jalakesed põhja poole. Matkajuhiga matkates on elu ikka mugav: ise ei pea kogu aeg kaarti jälgima, saab rahulikult loodust ja ümbrust nautida ning lasta endal lihtsalt kulgeda. Liivjärve ääres tõdesime, et on ikka mõnusaid kohti meil siin Eestis, ja oh kui vähe on vaja – kõigest üht järve ja kändu, kus istuda ja omi mõtteid mõelda. Eks me proovisime ka läbitud järvi loendada ja kõiki nimesid meelde jätta. Üks järv, kaks järve, kolm järve… ja siis läks loendamine meelest. Tegelikult oli meil olemas ka nimekiri ning saime külastatud järvi sealt maha tõmmata. See oli märksa kindlam meetod kui meie enda mälu.
Järvenimedega läks asi aga järjest põnevamaks. Kastjärve ääres tekkis meil korraga küsimus: kas see oligi Kast või Karp? No mis vahet seal ikka – üks ja sama ju kõik! Edasi läks asi veel huvitavamaks, sest järvestikus on ka sellised vahvad nimed nagu Kulbid ja Lusikad. Nii et lõpuks ei saanudki enam aru, kas oleme järvi avastamas või köögisahtlit korrastamas. Üks oli selge: lõunapausi ootasime me kõik.
Kuid enne veel hakkas tavalisest matkast saama päris korralik off-road-seiklus. Tuli läbi tihniku rühkida, üle langenud puude ronida, nuputada, kust poolt järvele ligi pääseb, ja vahel päris tõsiselt mõelda, kas see järv, mida kaardi järgi peaksime nägema, on ikka seal, kus ta olema peaks. Mõnel juhul tuli tõdeda, et järv on küll olemas, aga loodus on otsustanud selle üsna korralikult kinni kasvatada. Mõnda järve saimegi lihtsalt natuke kaugemalt kiigata. Järv oli teoreetiliselt olemas, meie olime olemas, lihtsalt lähitutvust ei tekkinud. Vahepeal tegime muidugi väikeseid joogi- ja snäkipause, kontrollisime jalgade olukorda ja muudkui sammusime edasi.
Peagi jõudis kätte ka oodatud lõunapaus. Food Force’i toidupakid olid maitsvad ja nii suured, et kõike ei jaksanudki kohe ära süüa. Udu oli aga püsinud päris pikalt, kuigi ilmateade oli päikest lubanud. Aga ega ilmateade ju valetanud, lihtsalt päike otsustas oma tööpäeva veidi hiljem alustada. Pärast lõunat hakkas taevas tasapisi selginema ning lõpuks jõudsid päikesekiired ka järvedeni. Ja millised peegeldused need tekitasid! Pilvetupsud järvevees, sügisene mets ja vaikselt hajuv udu. Sellistel hetkedel oli päris lihtne unustada, et jalad olid selleks ajaks juba päris palju tööd teinud.
Päeva viimaseks suuremaks sihiks oli Konsu järv. Jah, tehniliselt ei loeta Konsu järve Kurtna järvestiku osaks, kuid järvestiku piirialal paikneva suure ja ilusa järvena vääris ta meie teekonnal kindlasti oma kohta. Konsu järve äärde jõudes olime läbinud juba 27 kilomeetrit. Ees ootas veel umbes kümmekond kilomeetrit, kuid seekord oli vähemalt üks asi kindel – enam ei pidanud läbi padriku rassima. Ees oli üsna sirge ja sile tee. Milline luksus! Seltskond hoidis endiselt üsna ühtlast tempot. Kes tundis end värskemalt, sai teha kiiremaid samme; kes tundis, et jalad hakkavad päeva üle järele mõtlema, võis rahulikumalt kulgeda. Üheskoos, matkahoos ja õhtu hämaruses jõudsime lõpuks tagasi. 37 kilomeetrit oli läbitud!
Õhtusöögilaud oli kaetud ja meid ootasid kodused kotletid. Suured, pirakad. Sellised, mille peale 37 kilomeetrit kõndinud inimene ei esita enam ühtegi küsimust. Kõht täis, soe saun, saunajutud ja puhtad linad – elu tundus jälle päris hea. Matkajuht jagas lahkelt hobusesalvi. Nii me siis end sisse määrisime ja ära plaasterdasime. Kes läks magama varem, kes hiljem. Aga enne uinumist oli õhus üks oluline küsimus: kas me homme tõesti lähme veel? Sest ees ootas veel umbes 15 kilomeetrit. Ja jalad… noh, jalad olid selle otsuse suhtes veel veidi ebakindlad.
Hommikul kohtusime aga taas kõik hommikusöögilauas. Ja ei mitte ühtegi allaandjat. Kõhud täis, asjad kokku ja jälle teele. Esimene rabajärv oli taaskord kohe lähedal, kuid seekord pidime tõdema, et vett oli palju ja maa liiga märg. Järvele ligi ei pääsenudki. Mõni järv lihtsalt otsustab, et täna ei ole külaliste päev. Edasi kulges tee läbi liivakarjääri ala, mille läbimiseks oli meil vajalik luba olemas, ning saime ka karjäärijärve lähedalt uudistada. Tee kulges suuresti mööda Kurtna matkarada ning plaaniks oli läbi käia lõunapoolsed järved, mis eelmisel päeval vahele olid jäänud. Ilm oli ilus, tuju hea ja aeg kulges kuidagi eriti kiiresti.
Lõunapoolsete järvede ääres oli palju RMK puhkealasid. Mõnigi koht sai kohe mõttes „salvestatud“, et sinna kunagi tagasi tulla. Sest ega üks kord Kurtna järvestikus käimine tähenda ju ometi seda, et nüüd on kõik nähtud. Teel kohtasime haruldast hõbehaigrut ja mitte nii haruldast kalameest paadiga. Tegelikult oli kalamehi ka eelmisel päeval päris mitu – tundub, et järvedel on omad püsikunded. Ühel hetkel kuulsime aga metsas üht väga huvitavat klähvivat ja krääksuvat häält. Mis loom see küll olla võiks? Selgus, et tegemist oli kahe rähniga, kes omavahel ilmselt väga tõsist vaidlust pidasid.
Nagu matkadel ikka, jõuavad jutud lõpuks igale poole. Jagati tööalaseid kogemusi, arutati ühiskonna süsteemide üle jms. Aga pühapäeva hommikul tegi matkajuht ühe ettepaneku – tänasel matkal teeme vaikuse minutid. Nii saimegi ühel hetkel märguande, et nüüd on aeg vaikida. Ja tegelikult – miks mitte? Kui oled juba looduses, siis võiks ju päriselt kuulata, mis ümberringi toimub. Lülitada välja tööjutud ja igapäevased argimured ning muud mõtted ja lihtsalt olla. Kulgeda, kuulata tuult, metsa, linde, sammude rütmi… Seda looduse vaikust nautisime lausa 30 minutit.
Ja üsna peagi olimegi tagasi Alutagusel, 15 km seljataga. Meil oli rahulikult aega pesemas käia, asjad kokku pakkida ja nädalavahetusele punkt panna. Ees ootas pastapidu. Ports oli taaskord suur ja väga maitsev. Pärast kahte matkapäeva maitses see kohe eriti hästi. Matkajuht oli vahepeal jõudnud meie teekonnast kokku panna ka video. Istusime, vaatasime, meenutasime nähtut ja juhtunut ning jagasime oma muljeid. Ja siis saime ka diplomid. Kui ikka oled otsinud üles hulga järvi, roninud üle langenud puude, rühkinud läbi padriku ja saanud hakkama 52 kilomeetriga, siis on ju diplom igati välja teenitud küll.
Kurtna järvestik sai nähtud, aga ilmselt mitte veel päris läbi vaadatud.
Parimat, Terje Tenso
Aitäh sulle, Terje, loo eest! Matka 3D-videot saab vaadata siit: Relive.
