Ilm oli täna hommikul krõbe. Kraadiklaas näitas -17 kraadi, aga ma ei lasknud end sellest heidutada. Kui plaan oli matkama minna, siis matkama ma ka lähen. Avastasin, et ega mul päris sobivaid matkariideid polegi, no soe pesu ja muu selline, õnneks olin ma tädilt laenanud suusapüksid Prangli peo jaoks, lisaks on mul siiski teadmised kihilise riietumise olulisusest ja Ecco saapad olid end juba tõestanud eelmise külmaga kui ma -23 kraadiga nad palja varba otsa lükkasin, et Ida lasteaeda viia, nii et ka riietuse taha ei saanud pugeda.
Matk oli mõnus. Ilm oli karge ja külm, kuid päikeseline. Esimene osa matkast – neli kilomeetrit – läks eriti lihtsalt, pigem nagu jalutuskäik kaunis looduses, samas teine osa matkast läks metsas lumes sumbates, see võttis ikka täitsa läbi. Selline mõnus väsimuse tunne oli parklasse tagasi jõudes, aga mitte liialt. 7,5 kilomeetrit on täiesti mõnus pikkus üheks pühapäevaseks matkaks. Esimese poole matka tempo järgi mõtlesin ma, et oleks võinud Ida ka kaasa võtta, teine osa oleks talle liiast olnud. Vist. Tulevikus vean ta kindlasti kaasa. Mina olen endale igatahes uue hobi leidnud. Ma ei ole väga sportlik inimene, aga igasugu matkamine ja kõndimine heas seltskonnas, nii et nalja ka saab (Ma ju muidu ei mängi kui nalja ei saa!) on täpselt see, mis mulle meeldib. Läksin täna üksinda ja kartsin natuke, et äkki kõik teised on omavahel juba tuttavad või ikka oma seltskonnaga, et pärast ma ei sulandu sisse. Pähh, rumal kartus. Järgmine kord uuesti. Üksi või kaksi või kolmekesi. Nii mõnus viis veeta pühapäeva!
[ux_gallery ids=”953,952,951,950,949,948,944,945,946,947″ style=”default” lightbox_image_size=”original” type=”grid” grid=”4″ grid_height=”150px” col_spacing=”xsmall”]