Osaleja Anne meenutused:
Mida teha jaanipäeval? Põgeneda mandrilt, kus ähvardab olla torm, äike. Seekord siis HikingEstonia ga mere meeltevallas olevale Ruhnu saarele, mis on Eesti vanim rannikumere saar. Varaseim teadaolev dokument, kus Ruhnu nime mainitakse on 1341. aastast pärinev vabaduskiri. Saarel elab täna 55 inimest.
Meie sõit algas Munalaiult tormise ilmaga, Ringsu sadamas aga võttis meid vastu päike ja kastitäis Marika suitsutatud siiakala. Oi, kuidas maitses hästi!
Peale väikest pausi rivistas matkajuht Andrus meid üles ja avastusretkele me asusime. Esimene päev võtsime sihiks 8 km ringis matkateed. Ruhnu on ovaalse kujuga, saare idaosa on laugem ning liivasem, lääneosa sopilisem ja soisem. Soe merevesi, jalataldu paitav laulev liiv ning ujumispaus ja arugi ei saanud, kuis 8 km käidud oli. Kuna oli aasta valgeim öö, suundusime telke üles panema Liise tallu, kus peatusime 2 ööd ja 3 päeva.
Õhtul oli minek kõik koos jaanitulele, sest rohi juba kõrgeks kasvanud ja päike kõrgseisus ning Ruhnu rahvas oli rahvapeo püsti pannud. Sõnajala õit tänapäeval vist enam ei otsita, vaid näpitakse telefonis Tinderit. 🙂 Meie ei otsinud kedagi ja nautisime pidu ning võtsime usinalt osa ühismängudest.
Auhinnalise koha teenis ka matkajuht Andrus, kes esitas väga ilmekalt Koržetsi luulet. Luuletus allpool, proovige lugeda ilmekalt! Olime ette valmistanud ka tantsukava, kuid kahjuks helitehnika vedas alt ja nii me tantsisime oma telkide vahel Liise talus.
Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kirikus tähistatakse Ristija Johannese sünnipäeva. Ruhnus on ka maailma vanim ja hästi säilinud 1644. aastast pärinev puukirik; käisime seal ka palveteenistusel. Paar meetrit eemal on ka uus kivikirik 1912. aastast, kus on ainult küünlatuli. Tänud, Marika, kiriku ning saare ajalugu tutvustamast!
Järgmisel päeval oli osaleja Nikita mõte teha kõigile pilatest, aga treener pidi tõdema, et ju oli jaanilaupäev nii väsitav, sest lubajad ei saanud telgiust avatud. Kell 10 algas hariv kultuuriprogramm kõigepealt kirikus, siis muuseumis, mis avati 1990. aastal. Tänud muuseumi giid Ruth! Edasi jälle saart ja loodust avastama. Metsateedel oli sääski, meres muid sõdalasi. Vesi oli soe, hülgepoiss käis vaatamas, kes tema kodu külastab. Teekond oli kohati teravate libedate kividega. Otsustasime lõigata läbi körkjate, kus meie teed ristusid metskitse ja lammastega. Kuulsat Ruhnu karu seekord kahjuks ei kohanud.
Teisel päeval oli võimalus ka matk katkestada poole pealt ning ööbimiskohta minna, aga võiduka lõpuni läksime me kõik. Seega, matk on läbitav kõikidele. Kokku tuli teisel päeval 22 km. Jess, tehtud! Igal õhtul premeeris matkajuht meid jäätisega. Läksime koju, sauna ja …. Eesti rahvas – tantsulõvi otsustas veel minna 3 km sadamasse, sest seal oli tantsupidu!!!!
Kolmanda päeva varahommikul telgid kokku ning laevale. Pakkumises oli ka sadamasse minna autoga, kuid võtsime viimast ja kotid sõitsid, meie jätsime jalajälgi veel Ruhnu saarele.
Tänud on lihtne öelda: Ülle, sulle maitsva söögilaua eest! Kõikidele matkajatele: lõbus oli teiega! Matkajuht Andrus – sinuga on turvaline, sest sa tead mida teed. Lahkudes lubasime, et kokkutuleku teeme ühel pannkoogi hommikul!!! Ja Nikita ujumislaager!!! Kuna matkamine oli jalgades, siis külastasime veel Pootsi mõisa, Maria talu ning ostsime suitsukala.
Vladislav Koržets “Sõnum”
Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi,
ja kindlasti sihukest midagi,
ja mitte niisama, vaid vägagi.
Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.
Mu sõber, kui sinagi midagi,
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi,
ja mitte niisama, vaid vägagi.
Vaata kogu pildigaleriid HikingEstonia postituse juures!
