Retkelise Maarika kogemuslugu Pakri saarte retkest:
Kui rääkida metafooride keeles, võiksid Pakri saared kujundlikult sümboliseerida puhtust, õrnust ja elu, sest näevad kaardirakenduses välja nagu eluks vajalikud hingamisorganid. Kuulates retkejuhi kirjeldatud saarte ajalugu ja kõndides sellel maapinnal, jäid mind valdama väga kahetised tunded. Isegi kui piltidelt nähtuna püüdsin tajuda rannarootslaste elatud hetki, helgust ja igapäevast elujõudu, varjutas militaarajaloo valus jalajälg seda tugevalt.
Aastatega on tehtud palju, et saartel tajutavat valu vähendada, kuid selle raskus kiirgub maast endiselt. Isegi praeguses hetkes, kus saared on militaarjäätmetest ja pommitamise tagajärjel tekkinud suuremast risust näiliselt vabad, on alles piisavalt palju tõendeid minevikutaagast. Ajast, mil maa polnud püha ja hingel puudus väärtus.
Täna ei ela saartel alaliselt kedagi. See on veiste pärusmaa, kes rannaäärsete niitude eest hoolt kannavad. Veiste teeradadele jäävad vanad sõjaväelinnaku vrakid, vedelevad lennukipommide ja padrunite kestad, murenenud kaldapealsed ning hapra taimestiku erinevad kooslused. Omamoodi saarte sümboliks on Väike-Pakri kirik, millest on alles vaid kellatorniga eessein. Ühelt poolt kannab see pühaduse ja olulise maamärgi tähendust, kuid teisalt on selle haprus, vundamendijäänukid ja üksildus justkui saarte olemuse täpne peegeldus.
Olen südamest väga tänulik HikingEstoniale, et mul avanes võimalus osa saada Pakri saarte retkest. Sellised käimised on aeg-ajalt vajalikud, et oskaksime rohkem väärtustada seda, mis meile on antud ja mille eest me vastutame.
Head soovides, Maarika (Pakri saarte kaasteeline)
Aitäh sulle, Maarika, loo eest!